Foto: Iris Kivisalu
Mida tervem ja õnnelikum on naise ja mehe suhe, seda paremini tunnevad ennast ka lapsed. Lihtne. Ja samas pole midagi keerulisemat. Neli isa jagavad, mis on olnud nende paarisuhte proovikivideks ja mida nad on neist hetkedest õppinud.
Kui KODA Pargi ootamatult hubases betoonmajas kokku saame, et vestelda suhetest, lähedusest, perekonnast ja sellest, mida mehed selle kõige keskel vajavad, läheb jutt kohe voolama, nagu oleks koos istutud varemgi.
Psühholoog, nõustaja ning kolme lapse (2, 4 ja 6) isa Jorgen Matsi (36) on värskelt saabunud jiu-jitsu võitluskunsti seminarilt ning temas on tunda valmisolekut seljatada ka kõige keerulisemad vestlusteemad. Kahe poja (3 ja 7) isa, vanemluskoolitaja ja sotsiaalpedagoog Umberto Dorus Geerts (38) hüppab meenutuste lainel tagasi aega, kui ta ise Jorgeniga maadlusmatil kohtus ja hiljem proovis jiu-jitsu’t koos pojaga „Kasvame koos” treeningul. Filmirežissöör ja kahe lapse (1 ja 5) isa Vallo Toomla (36) tunnistab mõnevõrra häbelikult, et ta võttis hiljuti sõbra soovitusel ette poksitrenni, ja väikeettevõtja, kahe tütre (7 ja 9) isa Danel Raudsepp (39) noogutab sportlikule entusiasmile tunnustavalt kaasa.
„Mulle tundub, et selline agressiivne jiu-jitsu’le omane „kallistamine” pakub unikaalset võimalust kogeda teiste inimestega normaalset füüsilist mitteseksuaalset lähedust. Võib-olla on see midagi, mida meil kõigil on vaja sellest ajast, kui sai koopas ühes hunnikus magatud?” viskab Jorgen mõtte õhku. Esimene üksmeelne mõmin täidab ruumi. Jää on mehiselt murtud.
Isade juturingi veab ja suunab Umberto Dorus, kes vanemluskoolitajana mõtiskleb iga päev peres ette tulevate olukordade üle. Ta tutvustab 2014. aastal Suurbritannias 40 000 majapidamises tehtud uuringut, mille tulemused näitasid, et oma vanematega koos elavad teismelised on kõige õnnelikumad juhul, kui nende ema on paarisuhtes rahulolev. Seega võib üldistada, et laste heaoluks on esmajoones tarvilik, et vanemad omavahel õnnelikult läbi saaksid.
Kuidas hoida mehe ja naisena suhtes lähedust ja teineteist mitte ära kaotada ajal, kui väiksed lapsed tähelepanu nõuavad ning väsimus sageli jalad alt niidab?
Vallo tõdeb, et toimetades perega ühtse löögirusikana, tuleb tõepoolest aeg-ajalt ette, et läheb meelest, kes need üksikosad peres on. „Et ma olen ka partner, mitte ainult isa jne. Väga oluline on sel juhul taas säde üles leida ning näha teineteist just nimelt mehe ja naisena. Aga kuidas seda teha? Sageli leiame end elukaaslasega olukorrast, kus saame olla näiteks kaks tundi kahekesi, aga tekib küsimus, kuidas siis niimoodi järsku häälestuda, et nüüd hakkame romantiliselt koos olema? Tunnen selgelt, et kui ma ei ole ära lahendanud mingeid kuklas istuvaid küsimusi, mis puudutavad näiteks peremajandust või tööalaseid suhteid, siis sellest kahest tunnist või isegi päevast ei pruugi midagi head tulla. Mõlema ootused on iga vaba hetke suhtes väga kõrged! On olnud olukordi, kus läheme pärast koos veedetud aega tagasi pereellu ja jääb hoopis tunne, et midagi on suhtes justkui viltu. Ühelt poolt tunnen, et paarisuhte toimimiseks on vaja teadlikult kahekesi olemise aega juurde tekitada. Teisalt on mul aga vaja enne kas ennast kuidagi teostada või lihtsalt olla. Vajaksin päevas aega, mil ma saan mõelda, lugeda, mediteerida, olla uudishimulik, õppida midagi uut või käia trennis. Kui ma saan selle vajaduse rahuldatud, olen pere juurde tulles palju vabam, rahulikum, suudan naeratada ka probleemsetes olukordades ning olla rohkem kohal nii isa kui partnerina.”
Danel usub, et selleks ongi ju ainult vaja, et küsiksime seda oma aega partneri käest. Vallo on põhimõtteliselt nõus, kuid tunnistab, et reaalses olukorras ei ole seda alati nii lihtne teha. „Näiteks selline tobenaljakas olukord, kus mina filmitegijana tahaksin minna kinno professionaalsest huvist mingit filmi vaatamata ja mul oleks parajasti aega. Samas mu partner on ka filmitegija ja ma tean, et tema tahab ka seda filmi näha. Me võiksime ju koos minna, see oleks ka meie omaette aeg, mida vajame, kuid alati ei ole see võimalik. Tekib vastastikune armukadetsemine kino ja vaba aja pärast.”
Jorgen möönab, et ka nende peres on sageli teemaks „õigluse” aspekt. „Niipea kui tekib mõte, et kõik peab olema hästi võrdne, on väga ohtlik hakata loopima lauseid stiilis „sina juba eile käisid …” jne. See on äärmiselt libe tee, mis võib kiirelt tüliks eskaleeruda,” märgib ta. Ja põrutab: „Laste kasvatamine on superraske ja sellest ei räägita piisavalt! Ja mind see argument, et „aga miljonid põlved enne meid on väga hästi hakkama saanud”, ei huvita. See nõuab väga suurt pingutust. Me naisega oleme rääkinud, et mõnes mõttes on üksi kolme väikest last kergem hoida kui kahekesi, kuna siis on alati üks juures, kes võitleb laste kõrval ka teise täiskasvanu tähelepanu eest ja lapsed on veelgi rohkem närvis. Siis on piirid hästi olulised. Proovime abikaasaga endid kehtestada näiteks nii, et kui hommikul kahekesi kohvi joome, siis ütlemegi lastele, et „ei, praegu ei ole süleaeg. Me ei võta teid sülle 5 minutit, kuni kohv joodud”. Meil oli isegi selline periood, kus panime paika, et ükskõik mis päevas juhtub, õhtul joome koos vähemalt tassi teed. Vähemalt see 10–15 minutit pärast laste uinumist on aeg meile kahele ja kas me sel ajal räägime midagi või mitte, pole isegi oluline. Mõnikord isegi leppisime kokku, et ärme praegu lastest räägi. Peamine oli, et me jagasime ühist rituaali. Ja pean ütlema, et me absoluutselt ei väsinud sellest ning pigem oli nii, et kui me seda aega ei võtnud, hakkasid umbes kolmandal päeval tekkima konfliktid.”
Danel on Jorgeniga ühel meelel. „Olen nõus, et perekonnas on kõige olulisem mehe ja naise vaheline suhe. Kuigi mina olen oma laste emast lahus juba kuus aastat, toimetame me praeguseks võrdlemisi edukalt vanematena. Rõõmustan siiralt, kui tal läheb isiklikus elus hästi, kuna näen selgelt, et siis on õnnelikumad ka meie lapsed. Veidi provokatiivselt väidan, et paarisuhte probleeme kui selliseid ei ole tegelikult olemas. Põhimõttelised konfliktid, mida paarisuhtes lahendatakse, on kummagi partneri isiklikud taagad ning pusad. Paarisuhe käivitab, intensiivistab ja toob kiiremini välja kõik personaalse. Mäletan, kuidas meie suhte alguses tekkisid laste emaga tülid näiliselt õhust. Meenuvad hästi pikad vestlused, mis kestsid öösiti kella kahe-kolmeni, ja hommikul sellele tagasi vaadates oli selge, et mõlemad küll rääkisid, aga kumbki teisest aru ei saanud. Sisemised sõlmed võivad teinekord olla niivõrd keerulised, et sa ei oskagi nagu midagi rääkida, ei oska mingit probleemi tunnistada või sõnadesse panna ja see tekitab musta pilve, kus on raske orienteeruda. Tänasel päeval ei ole mul raske rääkida sellest, mida ma mõtlen, aga mäletan selgelt, et tollal ma tundsin tihti, et ei oska end väljendada, nagu sooviksin.”
Oma erialasest tööst teab Dorus, et igas suhtes ollakse paratamatult harjunud teatavate turvaliste (soo)rollidega. Seetõttu kripeldab küsimus: Kas naised suudaksid üldse vastu võtta, kui mehed äkki avameelselt ja sügavalt jagama ning rääkima hakkavad?
„Minu meelest tuleks juba väga varakult õpetada ja harida lapsi, et ka meestel oleks täiskasvanuna rohkem emotsionaalset kirjaoskust,” on Jorgen kiire arvamust avaldama. „Kuigi rääkimine on väga oluline, on see ühtlasi vahel hästi ebaefektiivne. Aga see on parim, mis meil on. „Mina” ja „meie” on teemad, millest tuleb suhtes rääkida, et selleteemalisi mõtteid omavahel kooskõlla viia. Kui seda ei tee, siis ongi võimalik, et märkamatult minnakse eri suundades. Meil näiteks olid abikaasaga üksvahe keskmiselt korra kahe kuu jooksul tohutult väsitavad tülid. Kuigi vahepealsel perioodil oli kõik hästi, siis tülid muudkui kordusid: üles kerkisid sarnased näiliselt tühised stereotüüpsed teemad ja probleemid. See oli hetk, kui läksime ise teraapiasse ja üsna kiiresti sai selgeks, et väikeste asjade tasandi taga peitusid tegelikult mõlemal endalegi korralikult teadvustamata isikliku ebakindlusega seotud teemad, mille konflikt esile tõi. Kui see välja tuli, saime hoopis uuel viisil olukordadest kõneleda.”
Danel jagab selles valguses oma kogemust: „Meie tülid laste emaga lainetasid ka mitmesuguste voogudena, mille vahele mahtusid samuti erinevad pereteraapia sessioonid, kuniks ühel hetkel käis mingi krõks ja otsustasime eraldi edasi minna. Lapsevanemana jäävad aga mingid liidud elu lõpuni ning meile mõlemale oli selge, et oleme kahtlemata paremad lapsevanemad, kui omavahel normaalselt läbi saame. Eraldi katuse alla kolimine ei tähendanud muidugi, et kõik lahenes. Möll käis ikka edasi. Kuna oleme laste emaga mõlemad avatud erinevatele lahendustele ja paar aastat pärast lahkuminekut sattusin ühele perekonstellatsioonile, mis lõi mind ausalt öeldes jalust nõrgaks, siis jagasin seda ka laste emaga ning temalgi tekkis selle vastu huvi. Juhtus nii, et otsustasime mõlemad minna selle meetodi väljaõppesse. Teadsin, et kaheaastase õppekava lõpus toimub üks oluline paarisuhte moodul, kus kindlasti koos temaga osaleda soovin, ning seal tehtud ühine töö avas ning tasakaalustas tülide olemust. Julgen väita, et see teraapiaseanss oli meie suhtes märgilise tähtsusega, kuid niisama olulised on olnud ka individuaalsed kasvamised.”
Dorus märgib, et palju räägitakse sellest, kuidas lapse saamine lähendab ja ühendab paari, kuid sageli jäetakse mainimata, et mõnikord tabab paari lapseootuse ajal ja/või sünnituse järel hoopis pikk periood, kus eemaldutakse teineteisest. Naiste toetamisest sünnituse ajal ja pärast räägitakse palju, aga mis tuge mehed vajavad?
„Mulle küll tundub, et isad väga-väga pingutavad, et naisi toetada ja et rasedusjärgset depressiooni naistel ei tekiks. Teisest küljest on näha seda, et mõnikord muutuvad mehed lausa „kanaemadeks”. Olen kogenud, et see tekitab mingi kummalise pinge, mis evolutsiooniliselt ei ole loomulik. Äkki mehed võivad sellega ise endale esile kutsuda n-ö rasedusjärgse depressiooni,” mõtiskleb Vallo.
Sellele mõttekäigule heidab teist valgust Jorgeni kogemus. „Mina olin meie esimese lapsega vanemapuhkusel. Hoolitsesin lapse eest, käisin pikkadel jalutuskäikudel. Minu jaoks oli see supertore aeg. Olin n-ö latte-papa, kes kuulas tundide viisi podcast’e, kruiisisin, kohvitops käes, käruga mööda linna ringi ja võtsin vastu kogu imetluse, millega tädid mind üle külvasid. Tagantjärele tuli minu jaoks nagu välk selgest taevast teadmine, et samal ajal oli minu naine depressiivne ja ärevusega kimpus. Ma lihtsalt ei pannud seda tähele! Olin ühelt poolt lapsega ja teiselt poolt enda mõnusa olemisega niivõrd hõivatud. Mina ju hoolitsesin lapse eest, kõik oli justkui hästi, aga ma ei teadvustanud, et abikaasal ei kadunud pinged ära. Tal oli tööl keeruline, ta polnud emotsionaalselt ja füüsiliselt sada protsenti taastunud ja ka imetamisväsimuse koormat kandis ta sel ajal edasi. See oli väga raske olukord ja tegi mind edaspidise osas palju tähelepanelikumaks.”
Dorus liigub paar sammu isiklikemate teemade poole ning uurib, kas ja kuidas mehed on kogenud, et nende intiimsuhted pärast pere loomist muutusid?
Danel tunnistab, et kui lapsed olid väikesed, oli tõesti keeruline, ja nüüd tagantjärele mõtleb ta, et lahenduseks oleks võinud olla taas kord rääkimine. „Kui ühel partneril on mingi vajadus ja teisel seda pole, siis enda väljendamine, et mul on praegu eriti keeruline ja ma ei suuda kahjuks sulle midagi pakkuda, on võimas asi. Vastasel juhul jääb teisel lihtsalt seletamatult halb tunne, et miks mind ära tõugatakse.”
Vallo noogutab kaasa. Pärast laste saamist on üht-teist teisiti juba selle pärast, et inimesed on väsinumad, täiendab ta. „Väikese lapsega magatakse tihti ju ka ühes toas ning seksielu liigub paratamatult rohkem teki alla,” märgib ta. Seda väljaütlemist saadab üleüldine vabastav naer. „Fakt on see, et seksi fookus taandub. See lihtsalt on nii. Ja siis võivadki tekkida erinevad mõtted, et võib-olla on lahendus hoopis kuskil mujal. Ma olen näinud kõrvalt, et seda juhtub. Mida siis teha?” viskab Vallo küsimuse õhku.
Selle peale Dorus uurib, kas vahel võib paarisuhtesse tuua värskuse ja sädeme tagasi see, et keegi teine on mind märganud?
Jorgen on veendunud, et see on väga põnev teema, millest oma kaasaga rääkida. „Arvan, et iga paar peaks defineerima, mis nende jaoks petmine üldse on. Samas peab muidugi olema avatud sellele, et see definitsioon võib ühele olla mugav ja teisele mitte, ning et see võib ajas muutuda. Suhteliselt ilmne on, et mõttepolitseiks ei saa muutuda. Mis puudutab fantaasiaid või seda, kuidas ma oma siseelu mõtestan – selle eest ei tohiks keegi teist hukka mõista.”
Dorus on asja lahti mõtestanud nii: suhte kontekstis saab oluliseks piiriks hetk, mil see, mis tahes toimub, võtab midagi ära olemasolevast suhtest. Tekivad momendid, mida jagad kellegi teise, mitte enam oma partneriga.
Vallo meelest on küsimus mõttepesa suuruses: „Loomulikult tuleb ette armumisi ja sellega seotud mõtteid, aga kui see mõttepesa peaks liiga suureks kasvama, siis kipuvad need mõtted tasapisi ka oma elu elama. Siis ongi küsimus: milline on konkreetse paari suhteküpsus. Kui palju inimesed tegelikult teineteist tunnevad ja kas nad on valmis aktsepteerima teineteist nii, nagu nad on, ning olukorrast avatult rääkima.”
„Paarisuhtes peaks olema igal hetkel okei võtta aeg maha, et küsida: mida me praegu teeme ja kuidas see meie jaoks toimib?” on Jorgen veendunud. „Näiteks, et me praegu tülitseme, oleme seda juba pool tundi teinud, kas sa ausalt arvad, et me saame selle täna kuidagi ära lahendada? Peab olema võimalik rääkida sellest, mis siin ja praegu toimub. Ja teistpidi peaks partnerina väljendama ka neid hetki, kui teisega on tõesti huvitav ja edasiviiv vestelda.”
Vabastav ja ühendav naeru- ja vestlusring võetakse kokku tõdemusega, et hea paarisuhte hoidmise üheks saladuseks on aeg-ajalt vesteldes üle küsida, kas teine osapool saab asjast samamoodi aru. Veendumaks, et ollakse samal lainel, teineteise poolt nähtud ja mõistetud ja selles suhtes koos.
Lisa kommentaar