1990. alguses tuli Fox välja teleseriaaliga „Hermani pea“ („Herman’s Head“, 1991–1994), kus nimitegelane Herman Brooks töötab suures Manhattani ajakirjade kirjastuses faktikontrollijana ning elab täiuslikku noore ambitsioonika ja taibuka, karjääriredelil edasi pürgiva mehe elu. Nii nagu igaühes meist, käib aga temaski pidev vastanduvate iseloomujoonte ning emotsioonide sisevõitlus. Seriaalis on lähtutud peamiselt Sigmund Freudi ego, superego ja id’i teooriast ning Eric Berne’i transaktsioonilise analüüsi põhimõtetest. Hääled Hermani peas on vaatajale tehtud nähtavaks nelja karakteri kaudu: Ingel (Hermani tundlik ning naiselik arhetüüp), Loom (kannab endas põhilisi tunge nagu iha ja nälg), Äbarik (vürtsitab Hermani siseelu ärevuse ja paranoiaga) ning Geenius (esindab intellektuaalsust ja loogikat).

Pixari uus, viieteistkümnes täispikk animatsioon „Pahupidi“ ärataks justkui ellu „Hermani peast“ tuttava idee lustakal, taibukalt tabaval, emotsionaalsel ning kergel kujul – nagu just Pixar seda oskab. Lummatud saavad taas nii lapsed kui ka täiskasvanud.

Geoffrey Macnab tõdeb The Independenti arvustuses: „Enamasti, kui Hollywoodis alateadvuse teemasid puudutatakse, kõrgub selle kõige kohal ähvardavalt doktor Freudi vari („vanem härrasmees Viinist, kes surub mulle oma unenägusid peale“, nii on teda nimetanud kirjanik Vladimir Nabokov). Üheks Pixari läbinisti toreda uue multifilmi paljudest võludest on see, et Freud on pagendatud tagaplaanile.“

„Pahupidi“ tegevustik lükatakse käima, kui 11aastane Riley peab läbi tegema oma senise elu kõige suurema muutuse: kolima kodusest Minnesotast kaugele San Franciscosse, kuhu viib ta isa uus töö. Riley „peakorteris“ ehk tema teadvuses (ning alateadvuses) ringi toimetavad viis kirevat emotsiooni ehk Rõõm, Kurbus, Hirm, Vastikus ja Viha ei jäta vähemalt esiti muljet, et midagi puudu või üle jääks. Nad jätavad omavahel arutledes, üksteist tasakaalustades ning meeskonnana toimides, oma reaktsioone doseerides ja kombineerides Rileyle ruumi ka sellisteks tundmusteks nagu lõbustatus, rahulolu, põlgus, piinlikkus, põnevus, süütunne, uhkus, kergendus, häbi jms. Peakorteris hakkavad asjad aga vägisi käest ära minema hetkel, kui Kurbus ei suuda ennast enam üldse vaos hoida.

Riley on õnneliku lapsepõlvega tüdruk ning nii on tema emotsioonide tiimi peamiseks tegutsejaks ja juhiks Rõõm. Rõõm on pikk ja sale, mahedalt helendav ning kiire taibuga, Sinine Kurbus seevastu pisike ja trullakas, suurte prillide ja ebakindla olekuga. Vastikusest kiirgab upsakust ja üleolekut ning ta on värvunud oma suurima vaenlase brokoliga sarnaselt roheliseks. Punase vihamehikese pea plahvatab hetkel, mil keegi või miski teda provotseerib, ning kiitsakas punnis silmadega Hirm tammub murest käsi murdes ringi nagu Jorh Aadniel Kiir. Kommentaariumidest on juba läbi käinud nurin emotsioonide stereotüüpse ning rassistliku kujutamise pärast stiilis „miks on ainult rõõm heledanahaline?“. Mis on aga lõpuks olulisem: kas see, et Pipi Pikksuka isa oli mustanahaline, või see, et Pipi kasvas isata?

Stressirohkete sündmuste ja ebaõnnestumistega toimetulekuks ja sellest tingitud emotsioonide reguleerimiseks vajalikud oskused on inimese arengu valdavad ning fundamentaalsed aspektid nii lapse-, teisme- kui ka täiskasvanueas. Kognitiivse arengu valdkonnas on viimase 25 aasta jooksul püütud identifitseerida east tingitud muutusi laste teadmistes. Uurimustes on keskne laste arusaam, et inimeste tõekspidamised – olgu need siis õiged või valed – mõjutavad nende käitumist. Enamasti jõutakse selle teadmiseni oma neljanda sünnipäeva paiku.

Oskus luua seoseid mineviku, oleviku ja tuleviku mina vahel on hädavajalik kohanemise ja sotsiaalse toimimise seisukohalt.

Kolmandaks-neljandaks eluaastaks on lapsed teadlikud sellest, et meeleseisundid ning emotsioonid on läbi aja seotud, ning on selgunud, et lapsed on juba eelkooliealisena võimelised mõistma, et

a) inimeste emotsioonid ei pruugi sõltuda hetkeolukorrast,

b) minevikusündmustega seotud asjade, inimeste või loomade nägemine võib olla emotsioonide päästikuks,

c) mõtlemise abil on võimalik emotsioone muuta ja

d) päästikuna toimivad tunded ja mälestused on isikuspetsiifilised.

Kuna lapsed oskavad sündmusi tõlgendada ning seostada omavahel kogemuste kildusid, on nad võimelised nägema ka põhjuse ja tagajärje seost. Kümnendaks eluaastaks on lapse aju võimeline töötlema emotsioone suures osas samamoodi nagu täiskasvanu oma.

Rileyle on kolimine väga suur elumuutus ning samm-sammult hakkavad tema käitumises ilmnema esimesed võimaliku posttraumaatilise stressihäire sümptomid. „Peakorteris“ kerkivad ridamisi üles tüdruku olulisimad elusündmused, mis kumavad nüüd rõõmsa kuldse helenduse asemel kurblikult siniselt. Rõõm ja Kurbus on oma ametipostidelt pagendatud ja juhtpuldis Vastikus, Hirm ning Viha panevad Riley kergesti ärrituma ja tujutsema, tekitades temas ootamatuid vihapurskeid. Tüdruk on ärevil ja näeb öösiti õudusunenägusid.

Kultuuriruumiti kehtivad väga erinevad kurbuse väljendamise sotsiaalsed normid. Tundub, et Eestiski elame ikka veel võrdlemisi tugeva „mehed ei nuta“ ning „naised nutavad kogu aeg, sest nad on nii neurootilised“ mentaliteedi mõju all. Mõlemad stereotüübid taunivad kurbust. Ka Riley peas üritab Rõõm hoida Kurbust eemal kõigest toimuvast, et ta ei pääseks ligi ühelegi mõttele ega mälestusele.

Mitmed emotsioonide väljendamise ja normide selgitamiseks läbi viidud kultuuriuuringud on näidanud, et positiivsete tunnete kogemine on midagi, mida ihaldavad kõik, olenemata päritolust. Seejuures erineb kultuuriti nende positiivsete emotsionaalsete kogemuste kvaliteet: näiteks hiinlased eelistavad vähem stimuleerivaid (low-arousal) emotsioone, nagu rahulolu, ameeriklased seevastu rohkem stimuleerivaid (high-arousal), nagu erutus või elevus. Sellised kultuurilised erinevused soovitud positiivse mõju määras peegelduvad ka nende riikide laste juturaamatutes. See lubab oletada, et lasteraamatud toimivad ühe kanalina, mille kaudu esitatakse ja õpetatakse ühiskonnas emotsiooninorme.

Rõõmu püüdlused Kurbust ohjes hoida tunduvadki esiti igati mõistetavad, kuid õige pea saab selgeks paratamatu: kõik emotsioonid on ühtviisi olulised. Kurb olla on okei ning teatud hetkedel isegi hädavajalik, seda nii lastel kui ka täiskasvanutel, kuid lapsed oskavad oma emotsioone väljendada ja nendest rääkida vaid siis, kui neil on häid eeskujusid.

Põhimõtteline seos vanemlike oskuste ning lapse arengu vahel on selge kõigile, kes on selle peale mõelnud kas või hetke oma elus. Lapse emotsioonidele reageerimise ja temaga nende üle arutlemise osas on leitud, et olulist rolli mängib viis, kuidas vanem mõtleb oma lapse emotsioonidest ja kui adekvaatselt oskab hinnata tema kognitiivseid ning suhtlemisoskusi. Suur osa uuringuid näitab, et vanema hinnang on juhuslikust pakkumisest vaid killuke täpsem ning väga tihti on emadel-isadel kalduvus oma lapse võimeid üle hinnata. On välja pakutud, et hinnangu täpsus sõltub sellest, kui n-ö taibuka lapsega on tegemist (mida taibukam laps, seda kergem vanemal hinnata), aga ka sellest, kui arenenud on vanema enda kognitiivsed võimed (kuna võimekamal vanemal on tõenäosus saada ka kognitiivselt võimekam laps). Igal juhul omab vanema-lapse suhtlus vaieldamatult olulist rolli lapse kognitiivses arengus. Tundlik ning hästi komponeeritud vanemlik suhtlus vastab suure tõenäosusega lapse arengutasemele ning toetab arengut parimal võimalikul viisil.

Riley ja tema emotsioonide lugu on tervikuna kaasahaarav ning mõtlemapanev. Iga taibukat detaili ja sündmuste pöördkäiku saab analüüsida väikseima pisiasjani või siis võtta just täpselt sellisena, nagu see esitatud on – ilma igasuguse valehäbi ning stereotüüpideta.

Originaalartikkel ilmus augustis 2015 Eesti kultuurilehe SIRP veebis.